E-ITSPEA 7: Arvutid ja paragrahvid IIː litsentsid ja autoriõigus

 Ärivaraline litsents (EULA; suletud lähtekood)

See on kõige tavalisem litsents, millega me igapäevaselt kokku puutume, näiteks siis, kui installime mingi programmi ja vajutame lihtsalt “Agree”. Tavaliselt on need lepingud nii pikad, et keegi ei viitsi neid läbi lugeda, aga tegelikult on seal kirjas asjad, mis piiravad meie vabadust päris palju. EULA ehk lõppkasutaja litsentsileping on põhimõtteliselt kokkulepe arendaja ja kasutaja vahel. Oluline on see, et kasutaja ei osta tarkvara täielikult endale, vaid saab õiguse seda kasutada teatud tingimustel.

Ma lugesin, et sellise litsentsi puhul hoiab omanik kogu kontrolli enda käes ja lähtekood ei ole avalik. See on ettevõtetele kasulik, sest nii on lihtsam oma toodet kaitsta ja selle pealt raha teenida. Samas kasutaja jaoks on see üsna piirav, sest kui tekib mingi probleem või viga, siis ise midagi muuta ei saa ja peab ootama arendaja parandust.

 

GNU GPL (tugev copyleft)

GNU GPL on juba teistsugune lähenemine ja kuulub vaba tarkvara hulka. See põhineb copyleft põhimõttel, mille mõte on selles, et tarkvara jääks kõigile vabaks ka edaspidi. Ma sain aru, et kui keegi kasutab GPL koodi ja teeb sinna muudatusi, siis peab ta selle sama koodi koos muudatustega samuti avalikuks tegema.

See on hea suurte projektide jaoks, kus paljud inimesed saavad koos panustada ja arendada midagi ühiselt. Samas võib see ettevõtete jaoks olla probleem, sest nad ei taha, et nende enda tehtud lahendused peaksid hiljem avalikuks saama. Seetõttu ei sobi see alati äriliste projektide jaoks.

 

BSD litsents (ilma copyleftita)

BSD litsents on palju vabam ja paindlikum. Lugesin, et selle puhul võib koodiga teha peaaegu mida tahes, seda kasutada, muuta ja isegi panna oma kinnisesse tarkvarasse ilma, et peaks muudatusi avalikustama.

Ainus oluline tingimus on see, et peab viitama algsele autorile. See teeb BSD litsentsi väga mugavaks just ettevõtetele, sest nad saavad kasutada olemasolevat koodi ilma suuremate piiranguteta.

Samas võib siin tekkida olukord, kus keegi kasutab sinu tehtud koodi oma kasuks, aga sina ise sellest midagi vastu ei saa. Nii et minu arvates sõltub selle litsentsi valik pigem sellest, kas on olulisem vabadus või kontroll.

  

Millistes oludes võiks millist litsentsi eelistada?

Kõigest, mida ma allikatest lugesin, saab minu jaoks teha üsna lihtsa kokkuvõtte, millal millist litsentsi kasutada.

EULA puhul on loogika selline: “kõik on arendaja oma, kood on suletud ja kasutaja lihtsalt maksab ja kasutab”. See sobib siis, kui ettevõte tahab täielikku kontrolli ja teenida raha oma tarkvara pealt.

GPL-i puhul on mõte pigem selles, et “kood on avatud kõigile, aga kui sa seda kasutad, pead ka ise sama avatuks jääma”. See sobib projektidele, kus on oluline, et tarkvara areneks koos kogukonnaga ja jääks vabaks.

BSD litsents on kõige vabam variant “tee koodiga, mida tahad, kasvõi pane kinni ja müü edasi, lihtsalt märgi autor ära”. See sobib siis, kui eesmärk on, et kood leviks võimalikult laialt ja seda saaks kasutada ka ärilistes projektides, või kui arendaja ise pooldab võimalikult suurt vabadust.

 

Allikad:

• https://www.gnu.org/licenses/gpl-3.0.html
• https://www.servicenow.com/products/it-asset-management/what-is-eula.html
• https://www.gnu.org/licenses/copyleft.html 
• https://docs.freebsd.org/en/articles/explaining-bsd/