E-ITSPEA 13: Teistmoodi IT
Kuidas tuleks sedalaadi tehnoloogia rakendamist korraldada?
Minu arvates ei ole see asi, mida saab lihtsalt jätta turu hooleks. Ettevõtted teevad ligipääsetavust siis, kui see on neile kasulik, kas maine, seadused või suurem kasutajaskond. Nad ei hakka kunagi katma kõiki erivajadusi lihtsalt sellepärast, et “nii oleks õige”. See ei ole nende roll.
Seega minu meelest on loogiline lahendus see, et mingi baas ligipääsetavus on tavalistes toodetes olemas, aga keerulisemad ja spetsiifilisemad lahendused ei saa jääda ainult ettevõtete otsustada. Seal peab riik sisse tulema. Muidu jääbki kõik sinna tasemele, mis on äriliselt kasulik, mitte sinna, mis inimestele tegelikult vajalik on.
Kas seda tuleks käsitleda kui tehnoloogilist lahendust või erivajadusega inimese abivahendit?
Minu jaoks on see pigem abivahend kui lihtsalt IT. Kui inimene ei saa ilma selle tehnoloogiata normaalselt arvutit kasutada, siis see ei ole enam “mugav lisafunktsioon”, vaid hädavajalik asi. Sisuliselt sama loogika nagu ratastool või kuuldeaparaat, lihtsalt digitaalne versioon sellest.
IT on siin pigem vahend, mitte teema ise. Seetõttu ei tundu loogiline seda käsitleda ainult tehnoloogilise küsimusena.
Milline ministeerium peaks sellega tegelema?
Minu meelest on kõige loogilisem, et see on sotsiaalvaldkonna teema. Kui inimene ei saa ilma abivahendita hakkama, siis see on otseselt sotsiaalne küsimus, mitte lihtsalt IT-arendus.
Samas täiesti eraldi IT-st seda lahti rebida ei saa, sest kõik need lahendused sõltuvad tehnoloogiast. Praktikas tähendab see, et sotsiaalvaldkond vastutab süsteemi ja rahastuse eest, aga lahendused sünnivad koostöös IT-sektoriga. Kui see jääb ainult ühe poole kanda, siis kas ei teki piisavaid lahendusi või ei jõua need inimesteni.
Kas, kui palju ja kuidas peaks selle soetamist rahastama?
Minu arvates peaks riik seda rahastama, aga mitte nii, et “kõigile kõike”. Kui inimene ei saa ilma abivahendita normaalselt hakkama, siis on täiesti loogiline, et riik aitab. Me kõik maksame makse ja keegi ei ole tegelikult kaitstud selle eest, et ühel hetkel võib ta ise samas olukorras olla.
Samas ei ole ka mõistlik hakata piiramatult raha kulutama. Pigem peab olema selge loogika, kellele ja mis tingimustel abi antakse. Toetus peaks olema vajaduspõhine, kui inimesel on seda päriselt vaja igapäevaeluks või tööks, siis riik toetab.
Tuua paralleele teiste riikide kogemustest.
Paljudes riikides on see lahendatud nii, et riik vähemalt osaliselt katab abivahendid ja samal ajal survestatakse ka ettevõtteid ligipääsetavust parandama. Näiteks Põhjamaades peetakse normaalseks, et ka erivajadustega inimesed saavad kasutada tehnoloogiat õppimiseks, töötamiseks ja igapäevaelus hakkama saamiseks. Samal ajal nähakse, et ilma riigi toetuseta jäävad paljud kallimad lahendused inimestele kättesaamatuks, isegi kui tehnoloogia ise on olemas
Allikad:
Kommentaarid
Postita kommentaar