E-ITSPEA 15: Eetika ja IT

 Kas mingi tehnoloogia saab olla iseenesest eetiline või ebaeetiline? 

Ausalt öeldes on mul sellele küsimusele raske anda täiesti kindlat vastust. Ma olen päris palju mõelnud selle üle, kas mingi tehnoloogia saab olla a priori eetiline või ebaeetiline, aga mida rohkem sellele mõelda, seda rohkem tundub see pigem filosoofilise küsimusena. Minu jaoks teeb selle keeruliseks ka see, et eetika ise on mingil määral subjektiivne (kuigi muidugi eksisteerivad ka üldised normid ja põhimõtted, millega enamik inimesi nõustub).

Isiklikult on mulle kõige lähedasem selline mõtteviis: kui tehnoloogia toob ühiskonnale kokkuvõttes rohkem kasu kui kahju, siis võib seda pidada pigem eetiliseks tehnoloogiaks. Ehk minu jaoks ei määra tehnoloogia eetilisust ainult see, kas seda on võimalik kuritarvitada, vaid pigem see, milline on selle üldine mõju inimestele.

Näiteks võib tuua krüptovaluuta. Minu arvates andis selle tekkimine inimestele palju uusi võimalusi: rahvusvahelised ülekanded muutusid kiiremaks, mõnes olukorras odavamaks, lisandus rohkem finantsvabadust ning osade inimeste jaoks ka parem kaitse inflatsiooni vastu. Samal ajal kasutatakse krüptovaluutat ka pettustes, rahapesus ja muudes kuritegudes. Siit tekibki küsimus: kas krüptovaluuta on ebaeetiline ainult sellepärast, et seda kasutab ka kriminaalne maailm? Mina arvan, et pigem mitte. Tavainimesi, kes kasutavad seda täiesti legaalselt ja normaalsetel eesmärkidel, on kordades rohkem kui kurjategijaid. Ehk probleem ei ole minu meelest tehnoloogias endas, vaid selles, kuidas inimesed seda kasutavad.

Täpselt sama loogika kehtib minu arvates ka erinevate küberturbe tööriistade puhul. Näiteks Wireshark, Nmap või Burp Suite. Neid kasutatakse ettevõtetes ja organisatsioonides turvanõrkuste leidmiseks, süsteemide testimiseks ja kaitse parandamiseks. Samas kasutavad neid ka pahatahtlikud häkkerid. Aga ainult see fakt ei muuda neid tööriistu automaatselt “halvaks” või ebaeetiliseks. Haamer võib samuti aidata maja ehitada või kedagi vigastada, tööriist ise ei otsusta, mida sellega tehakse.

Samas tuleb tunnistada, et olemas on ka tehnoloogiaid, mille puhul on palju raskem leida negatiivset poolt. Näiteks erinevad ligipääsetavuse tehnoloogiad inimestele erivajadustega. Reaalajas subtiitrid vaegkuuljatele, predictive text lahendused motoorikahäiretega inimestele või näiteks kuuldeaparaadid. Nende peamine eesmärk on aidata inimesi ja parandada nende elukvaliteeti. Selliste tehnoloogiate puhul on tõesti raske näha otsest ebaeetilist kasutust. Seetõttu võib vist öelda, et mõned tehnoloogiad on olemuselt “rohkem eetilised” kui teised.

Võib tuua ka näite tehnoloogiast, mida on palju lihtsam pidada otseselt ebaeetiliseks. Näiteks ransomware ehk lunavarad. Nende peamine eesmärk on blokeerida inimese või ettevõtte andmed ning nõuda nende taastamise eest raha. Erinevalt näiteks küberturbe tööriistadest ei ole ransomware loodud inimeste aitamiseks või süsteemide kaitsmiseks, vaid otseselt kahju tekitamiseks ja väljapressimiseks. Seetõttu võib minu arvates pidada sellist tehnoloogiat peaaegu a priori ebaeetiliseks.

Samas ma ikkagi ei usu, et enamik tehnoloogiaid oleks täiesti mustvalgelt kas ainult eetilised või ainult ebaeetilised. Tavaliselt sõltub kõik kontekstist, kasutajast ja eesmärgist. Sama tehnoloogia võib ühes olukorras aidata tuhandeid inimesi ja teises olukorras põhjustada kahju. Sellepärast tundub mulle, et tehnoloogia eetilisus ei sõltu ainult tehnoloogiast endast, vaid väga palju ka inimesest selle taga.

Kokkuvõttes arvan, et tehnoloogiat ei saa enamasti hinnata ainult selle järgi, kas seda on võimalik kasutada halbadel eesmärkidel. Peaaegu iga võimsamat tehnoloogiat saab mingil viisil kuritarvitada. Palju olulisem on vaadata, millist kasu või kahju see ühiskonnale tervikuna toob. Mõne tehnoloogia puhul on eetiline pool palju tugevam ja negatiivseid kasutusviise peaaegu ei eksisteeri. Teiste puhul sõltub kõik rohkem inimesest ja tema kavatsustest.